Aastal 1907 andis vene keiser Nikolai II korralduse, milles muuhulgas käsitleti laevateede lukustamiseks ja dessanditõrjeks rannakaitsepatareide rajamist Tallinna-Porkkala liinile. Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas. Esialgne projekt valmis mitu aastat hiljem, mille keiser kinnitas 16.11.1911. Üsna pea saadi aru, et vaid Tallinn-Porkkala liinist ei piisa ja valmis mastaapne kaitsesüsteemide plaan, mis hõlmas 8 erinevat positsiooni. Need positsioonid moodustasid mererinde. Detailne projekt valmis 28.12.1912.
Kuna Tallinna mererinde objektid olnuks maalt väga kergelt rünnatavad, tuli ehitada kaitserajatised maismaalt tuleva rünnaku vastu ümber Tallinna Suurupist Muuga laheni. Need nimetati maarindeks ja jagati kolmeks kaitsesektoriks.
Paljud mere- ja maarinde objektid valmisid, paljud jäid pooleli või ainult paberile. Peeter Suure merekindluse lõpuks võib lugeda 17.02.1918, mil kindluse komandant kindral Izmestjev raporteeris Põhjarinde staabile: Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris, on lõpetatud. Jäljend kunagisest pompoossest rajatistest on tänapäevalgi näha, olgu selleks kergliiklus- või autoteed endisel raudteetammil, tummalt seisvad betoonvarjendid või elamuteks ümber kohandatud kasarmud ja jaamahooned.